Esimene maraton

Esimene maraton

Sissejuhatus

Maratoni jooksmine on olnud mul salaunistus juba aastaid. Nii kaua, kui ma mäletan, on see Antiik-Kreeka juurtega kuninglik distants mind alati oma ekstreemsuse, prestiiži ja salapäraga erutanud. Sellel aastal võtsin ennast lõpuks kokku ja hakkasin pühendunult maratoniks treenima.

Nagu juba varem siit blogist läbi on käinud, ei olnud see tee kerge ega vigastusteta ja nagu sellest veel vähe oleks, sain nädal enne starti hullemat sorti toidumürgituse (meeldetuletus iseendale: nädal enne tähtsat sündmust ei tasu india take awayd süüa). Ei hakka üksikasjadega liialdama, lühidalt öeldes olin 39 palavikuga pikali ning isegi silmade pilgutamine tundus raske ettevõtmine. Sel hetkel olin kindel, et maraton jääb ära. Müstilisel kombel kadusid kõik vaevused aga 24 tunniga, nagu midagi polekski olnud, kerge kontrolljooks nädala keskel häirekellasid ei andnud ja nii ei jäänudki muud üle kui Melbourne’i lennukile ronida.

Reis Melbourne’i

Töönarkomaan, nagu ma olen, ei saanud ma muidugi lende inimlikule ajale sättida, vaid pidin võtma öise lennu. 5 tunnine öö paksult täis pakitud lennukis kisavate laste ja lõbusate piduliste seltsis ei ole ilmselt maratoniks valmistumise õpikunäide. Ja nagu me piisavalt oma mugavustsoonist välja kisutud poleks, varahommikune Melbourne tervitas meid jäise vihma ja 7 soojakraadiga.

Kaks päeva enne

Et viimased kaks päeva enne maratoni on ette nähtud ainult süüa ja minimaalselt ennast liigutada, siis ei olnud paremat lahendust kui teha rahulik kahepäevane tripp mööda kuulsat Great Ocean Roadi. Maailma parim autorendifirma Europcar ;) upgrade‘is meid tutikasse Volkswagen Golfi sportversiooni ja sõit mööda piltilusat maanteed võis alata.

P1010504P1010478

Ehkki pildid on just kui ideaalsest soojamaapuhkusest, siis ilm oli Karratha suvitajate jaoks üle mõistuse külm ja 50 km/h puhuv Lõuna-Jäämere tuul ei teinud virk olemist palju kergemaks. Ühel hetkel võttis paanika haigeks jäämise üle võimust ja ostsin esimesest tööriistapoest 1 dollari eest trendikad aiakindad. Vaieldamatult parim ost üle pika aja!

IMG_6274

Kulgesime mööda kuldseid randu umbes 200 km, misjärel tegime öise peatuse inimtühjas Peterboroughs, kus pasta dinner tähendab kiirnuudleid ja spa suite tähendab kämpingut vanniga. Järgmisel päeval rallisime oma Golfiga sama teed pidi tagasi Melbourne’i. Päev enne maratoni olin süsivesiku-koletis, mis sest et viimased teadusuuringud selle kasulikkuse küsimärgi alla seavad, ning sõin hommikusöögiks suhkrut kohviga, lõunaks kilo kooki ja õhtuks pastat makaroniga (kuigi selleks hetkeks oli mul söögiisu liblikatega asendunud).

P1010481P1010466Melbourne’is oli meie hotell õnneks täpselt MCG (Melbourne Cricket Ground – Austraalia suurim ja maailma suuruselt 10. staadion, maratoni stardi- ja finishipaik) ja kesklinna vahel, umbes 5 minuti jalutuskäigu kaugusel kummastki. Sellele vaatamata olin nii külmast võetud ja pabinas, et ainuke jalutuskäik oli esimesse ettejuhtuvasse 7-Eleven poodi, kust ostsin kiire hommikusöögi ning kell 9 õhtul olin juba voodis.

Maratoni hommik

Äratuskell helises kell 4, kuigi olin selleks ajaks juba ammu üleval. Millegipärast olin haiglaselt närvis; üritasin ennast küll rahustada, et trenni on piisavalt tehtud ja nüüd on aeg tulemusi nautida, aga ikka ja jälle jõudsin oma mõtetega nädala taguse toidumürgituse ja viimase kahe päeva külmetamise juurde. Millise jälje see mu treenitusele on jätnud?

Vaatamata olematule söögiisule ajasin endale kaks pähklivõi-moosi saia ja ühe banaani sisse ning loputasin selle suure pudeli Powerade’iga alla. Stardini oli jäänud vähem kui kolm tundi. Aja kulutamiseks vaatasin telerit. Mida näidatakse Austraalia televisioonis pühapäeva hommikul kell 4? America’s Got Talent, kus transvestiit nimega All Beef Patty kabareed lulab, koer sitsib ja mustkunstnik koti sees ahelatest vabaneb. Talenti kui palju.

Natuke hiljem oli aeg vaseliini protseduurideks, pulsivööd, jooksunumbrid, geelivööd ja kõik muu atribuutika valmis seada ning stardipaiga poole liikuda. Teeotsa leidmisega probleeme ei olnud, kuna jooksutossudes ja ootusäreva näoga tegelased liikusid kambakesi kõik ühes suunas. MCG-le lähemale jõudes kohtasin igal pool ainult jooksvaid inimesi ja hakkasin tõsiselt kahtlema oma plaanis sooja mitte teha ja esimestel kilomeetritel ennast käima saada. Samas mõte meetristki rohkem kui 42.195 kilomeetrit ajas mul pea ringi käima ning piirdusin venituste ja kergete hüpetega.

Medibank Melbourne Marathon Festival 2012

IMG_6343Start oli kõige kaootilisem, mida ma rahvaspordiüritustel üldse kohanud olen. Masside järgi kõndides jõudsin kohani, mis nagu hiljem välja tuli, oli stardikoridor. Mingi hetk lauldi Austraalia hümni, siis anti start ratastoolimaratonile ja siis…ühel hetkel oli inimmass minu ees liikumas. Arvasin veel ise, et ju hakati stardikoridori inimesi laskma, kuna mingit stardipauku ei olnud kõlanud. Kui siis inimesed minust paremalt ja vasakult mööda hakksid liduma, sain alles aru et võistlus käib juba. Andsin kiiresti üleriided Ennule, kirusin, kui külm siin lõunas ikka on, ja hakkasin stardikaare poole sörkima. Jõudnud punase kaare ja lugematute telekaamerateni, panin kella käima ja kiirendasin sammu. Maraton oli alanud.

IMG_6392Esimesed paar kilomeetrit olid harjumatud. Inimesed möödusid minust nagu postist, hoidsin piinliku täpsusega oma planeeritud tempot 7:00 min/km. Jooksime läbi varahommikuse Melbourne’i kesklinna, tõusev päike peegeldus pilvelõhkujate klaasidelt, üksikud pealtvaatajad ergutasid uniste plaksutustega ja siin-seal mängisid DJ-d alavõimendatud kõlaritest viimast popmuusikat. Kuskil 2. kilomeetri peal nägin Emmanuel Kelly venda (kes on samuti siin videos), paraolümplast Ahmed Kellyt ja sain suure doosi inspiratsiooni juurde.

Lugesin kunagi, et maratoni esimesed 10 kilomeetrit tuleb joosta nii, nagu poleks üldse joostud. Seda pidasin ka jooksu alguses meeles. Hoidsin tempo madala, lihased lõdvad ja üritasin Melbourne’i linna vaatamisväärtusi nautida. Rada viis läbi südalinna, MCG ja Rod Laver Arena (kus toimub Australian Open tenniseturniir) Albert Parki, kus vormelid kihutavad, seal edasi St Kilda randa ja seejärel tagasi MCGle.

Kõik oli lilleline, kuni kuskil 10 kilomeetri kandis ei suutnud enam looduse kutsele vastu panna ning tegin põike tualettidesse ja kuigi ma ei olnud oma murega seal ainus (loe: järjekord oli uksest välja), siis kaotasin ainult paar minutit ja olin tarkuse võrra rikkam (meeldetuletus iseendale: enne maratoni pole vaja liitreid Powerade’i juua).

15. kilomeetri kandis läks tee pikalt allamäge ja kaasaelajate arv oli mitmekordistunud. Samal ajal hakkasid jooksu liidrid teises suunas vastu tulema. Tuju oli jätkuvalt hea, aeg-ajalt sai pealtvaatajetest lastele patsu antud ning kaasjooksjate naljade üle naerdud. Ise hoidsin suu kinni.

Umbes 25. kilomeetri peal hakkasin lõpuks ebamugavust tundma – pealmised reielihased krambitasid kergelt, varbad valutasid, suu kuivas, vasaku talla all olid nõelad. Õnneks olid ka kaasjooksjate näod üsna pikad ja selgasid tuli üha rohkem ette. 29. kilomeetri joogipunktis sain terve ürituse ainukese negatiivse hetke osaliseks, kui tuli välja, et joogitopsid on otsa saanud. Särasilmne vabatahtlik lehvitas ainult suure kannuga ja pakkus, et pangu ma käed kaussi ja joogu nagu muistsel ajal. Vaatasin oma higiseid peopesasid, silme eest jooksid kõikvõimalikud bakteripesad alates tänavapostidest lõpetades portaloodega, kus ma nende kätega käinud olin ning viimasel hetkel muutsin nende suunda ja kallasin selle väärtusliku peotäie vett endale pähe. “Järgmine joogipunkt on 3 kilomeetri pärast, ei ole hullu,” või nii ma arvasin…

30. kilomeetril algas pikk tõus, seesama mägi, mida mööda pool maad tagasi naerul näoga alla sai lipatud, tundus seekord kümme korda kõrgem. Surusin aga hambad kokku ja punnitasin. Pärast igavikuna tundunud pingutust avastasin, et olin edasi liikunud 300m. “Ei ole võimalik, kindlasti on mu Garmin majade vahel signaali kaotanud,” olin tõsikindlalt veendunud. Ja siis kuskil 31. kilomeetri peal algas alles maraton

Järgnevad kilomeetrid möödusid kõnd-jooks-kõnd liikumisega. Mõistus käskis joosta, keha keeldus. Ja kõige naljakamal kombel tegid ka kõik minu ümber sama. Kogu olukord oli nii sürr. Ma tean, et 32. kilomeeter ongi tavaliselt see kõige raskem hetk, aga justkui nõiutult hakkas kõigil osalejatel samal hetkel raske. Mitte kordagi ei tulnud mul mõtet, et katkestaks, aga igasugune tung kiirelt finišisse jõuda oli ka kadunud. Kuni 38. kilomeetrini olin justkui teadvuseta, sest nüüd tagantjärgi meenutades, ei oska öelda, kas vahepeal joogipunkte oli, kustkaudu rada läks või kas ma jooksin või kõndisin.

Küll aga on eredalt meeles suur valge tahvel, mille peal oli punaselt “Marathon 38km”. Sel hetkel vaatasin kella ja tegin peas arvutused, et kui ma kohe praegu ennast kokku võtan ja 7:00 tempoga lõpuni jooksen, saan aja alla 5 tunni. Ja nõnda ma olingi sangar iseenda seiklusfilmis, kiirendasin sammu, vähendasin kõnnipause ning hakkasin ükshaaval eesolevatest jooksjatest mööduma.

41. kilomeetril jõudis lõpuks kohale, et ma saangi sellega hakkama ning adrenaliinivoog võttis igasuguse valu ja väsimuse ära. Kiire ja kerge sammuga sisenesin MCG-le, lõin veel kaasaelajatele patsu ja tegin uhkusega oma auringi. Poole ringi peal (MCG on ikka pagana suur!) tekkis endalegi üllatuseks pisar silma ja nutuklomp kurku. Emotsioonid olid laes.  Staari kombel neelasin selle aga alla, naeratasin kaameratesse ja üle finisijoone jõudes lõin rusikaga õhku. Kell tablool näitas 4:59 (ametlik neto aeg 4:55:40). Ma sain sellega hakkama! Ma olen maailma 1% inimeste hulgas, kes on maratoni jooksnud! Ma olen maratonijooksja!

Pärast finišhit

Teekond finišist välja pealtvaatajate sekka meenutas halenaljakat pingviinide paraadi. Kõik lõpetajad tuikusid oma puujalgadega küljelt küljele ja olid sealjuures maailma kõige keskendunumate nägudega. Ja ega mina parem olnud. Juba minuteid pärast lõpetamist tundsin, kuidas keegi lihaseid nagu vintsiga pingule tõmbaks ja võin kihla vedada, et kui jalgu venitasin, võisin oma lihaseid rebenemas kuulda. Igaks juhuks rohkem ei venitanud.

Vahepeal riputati kõigile ka medal kaela ja pisteti banaan näppu. Ennuga kohtumispaigaks olime leppinud tuunikalaleti, kurat teab, miks. Nõnda ma siis tuikusin tigusammul läbi expo ala tuunikala poole, lükates viisakalt tagasi nii intervjuusoove kui peokutseid. Ainus, millest unistasin, oli kuum dušš ja külm vein.

IMG_6411Järgmine päev

Ok, olin valmis selleks, et siit-sealt on valus või kange, aga seda, et jalad põlvest ei kõverdu, et kõhulihased istuva asendi hoidmiseks liiga valusad on ja et treppe nähes mind puhas paanika valdab, seda ma ei oodanud. Ning kõigele sellele vaatamata olin üks suur rõõmurull, igal võimalusel teatasin tontvõõrastele, et jooksin maratoni (mitte et minu kõnnak seda ei reetnud), ja vabadel hetkedel otsisin järgmise aasta ultramaratonide kalendrit.

Statistika

stats