Comeback

Comeback

Naasmine jooksmise juurde pärast vigastuspausi – olnud nädal aega ühegi trennipäevata ainult voodis teed lürpinud ja rulliku otsas oma IT bandi mudinud, arvasin, et olen terve, puhanud ja elu parimas vormis. Oi kui mööda ma panin! Esimese jooksu ajal kõik kohad valutasid, pulss oli laes ja igasugune energia nagu vampiiride poolt välja imetud. Lõpetasin trenni varem ja tulin, saba jalge vahel, koju tagasi. Kuigi sel hetkel oli maratonini jäänud natuke vähem kui kaks kuud, mis teoreetiliselt on piisav aeg isegi nullist alustades maratonivormi jõudmiseks, olin emotsionaalselt nii läbi ja pettunud, et mõtlesin päevapealt igasuguse sporditegemise maha jätta. Kui sellele lisada veel igasugused argimured, siis lühidalt öeldes olin omadega täitsa katki.

Eelnev video on üks mu lemmikuid, mida vaatan iga kord, kui tekib tunne, et miks ainult minul halvasti läheb. See on suurepärane wake up call, mis elu jälle perspektiivi paneb ja oma sihtide nimel pingutama innustab. Nõnda ma siis vaatasin selle video lõpuni, tundsin omaette piinlikkust, et nii tühisest asjast ennast kõigutada lasin ning järgmisel päeval olin jälle jooksurajal. Ja ma ei hakka lugu ilustama, teine jooks ei olnud mitte grammigi kergem! Aga trenn trenni järel olin endalegi märkamatult tagasi treeninggraafiku mahtude juures ning valud, mis kord siit ja kord sealt välja lõid, jäid üha harvemaks.

Tänase seisuga on maratonini jäänud 18 päeva. Pühapäeval tegin viimase pika jooksu enne maratoni (30 km) ja nüüd on põhirõhk taastumisel, toitumisel ja vigastuste-haiguste vältimisel. Katsetan riideid, tosse, energiageele ja harjutan ennast jooma ainult iga kolme kilomeetri peal, mitte siis, kui janu on.

Kui ma kuid tagasi arvasin, et 5:40 min/km tempo on jõukohane küll ja unistasin 4-tunni maratonist, siis tänaseks olen aru saanud, et see on praegu veel liiga utoopiline. 5:40 tempot suudan hoida ilma vaevata esimesed 15 km, pärast seda olen aga täiesti kustunud. Samas, joostes mõnusa 7:00 min/km tempoga tekib tunne, et mina olengi igiliikur. Nõnda tegingi plaanid ümber ja otsustasin vähemalt esimene maraton (juba plaanib järgmiseid, on ikka lollakas!) puhtalt läbimise eesmärgiga teha. Sedasi vähemalt tean, et ükskõik mis ajaga lõpetan, teen seda positiivsete emotsioonidega.

Tuju on hetkel hea ning ootusärevus suur :) Melbourne’i maraton tõotab tulla sel aastal Austraalia suurim, minu võimalus võita on praeguse seisuga 1/7000. Pöidlad pihku!