Teel Melbourne’i maratonile

Teel Melbourne’i maratonile

Aasta alguses suure hurraaga lubatud Gold Coast Marathon jäi küll seekord jooksmata, aga projekt ise on jätkuvalt aktuaalne. Põhjuseid, miks ma juuli alguseks vormi ei jõudnud, võiksin tippsportlase kombel ette lugema jäädagi, aga lühidalt rääkides võib süüdistada salakavalat külmetushaigust ning erinevaid gurmeereise, mis fookuse jooksmiselt eemale viisid.

Neli näadalat tagasi võtsin ennast aga kokku, panin Melbourne’i maratonile kirja ja meisterdasin rahvatarkusele toetudes kodukootud treeningplaani. Kava on oma ülesehituselt väga lihtne ja selle kõige tähtsam komponent on pühapäevane pikk jooks, vahele natuke taastavaid sörke ning kiirust. Peamine eesmärk on saavutada vorm, millega suudan maratoni läbi joosta nõnda, et seda ka nautida saan.

Olles neli nädalat oma kava piinliku täpsusega järginud, võin endalegi üllatuseks öelda, et areng on mäega mõõdetav. Kui esimesel nädalal pärast “pikka” 12k jooksu olin siruli oma tagaaias, näksisin muru ja kirusin kogu ettevõtmist, siis mida nädal edasi, seda kiiremini kilomeetrid mööduvad (ka otseses mõttes) ning tavaliselt teen hea meelega paar lisakilomeetrit, et näiteks päikseloojangut nautida:

IMG_0200

Ideaalne teekond ei ole aga kunagi ilma takistusteta, nõnda suutsin ma ennast viiendal treeningnadalal samaaegselt nii vigastada kui ka ära külmetada. Ma tean, kõlab üsna hale :) Pühapäevane pikk jooks laabus hästi – tempo oli hea, enesetunne suurepärane ja pulss madalam kui nädal varem…kuni umbes 16ndal kilomeetril hakkas parema jala põlves naljakas valu tekkima. Pool kilomeetrit hiljem andis sama külje puus endast tunda ja siis ühel hetkel põmm – nii terav valu terve reie ulatuses, et jalg vajus alt ära.

Pärast esimest ehmatust tuvastasin, et olukord ei olegi kõige hullem, valus oli ainult siis, kui paremat jalga liigutasin. Jooksin edasi. Lisaks avastasin, et kiiremini lipates pole valu nii tugev. Et aga joostes kasutatakse paremat jalga päris tihti, siis viimased mõnisada meetrit mööda kodutänavat tulin sellise lõbusa kiire galopiga.

Pärast sügavkülmast leitud brokkolipakiga jahutamist ja rohket guugeldamist panin endale diagnoosi, mis ei kõla küll väga sportlikult – ega isegi mitte meditsiiniliselt! – ei inglise ega eesti keeles: niude-sääreluu sidekirme sündroom (IT band syndrome). Sellegipoolest, tuleb välja, on tegemist ühe väga levinud sporditraumaga (põhjuseks minu puhul ilmselt liiga agar koormus), mis õnneks ka kergesti ravitav, nagu enamus vigastusi, rohke puhkuse ja massaažiga. Parim harjutus on kusjuures vahtkummist rulliku (või selle puudumisel rulli keeratud võimlemismati) otsas enda erinevates asendites veeretamine. Mitte, et tegemist maailma kõige tõsiseltvõetavama või esteetilisema tegevusega oleks, aga see mõjub!

Nagu varem öeldud, sain eelnevalt mainitud sündroomile lisaks ka paraja külmetushaiguse ja nõnda ma istungi sel nädalal õhtuti jooksmise asemel kodus, joon kuuma teed ja rullin ennast.