Maratonist. Kuidas see kõik algas.

Maratonist. Kuidas see kõik algas.

 

Vana-aasta õhtu. Linn on tühi. Kauguses kumiseb gaasitehas, mille leek valgustab taevast vähemalt 10 miili raadiuses. Kõrvaltoas annab Bruce Willis kellelegi tappa. Või on see hoopis filmis? Hea audio igatahes. Lõpetan 52 raamatu projekti kokkuvõtet. Ootusärevus. Ringutan. Kõht ripub üle püksivöö. Viimase nädala õhtusöökidega sai natuke liialdatud. Uusaastalubadused. Uut projekti oleks ka vaja…

Idee maratoni joosta ei ole mulle uus, siiani olen seda aga erinevatel loomingulistel põhjustel edasi lükanud. Kunagi keskkoolis jooksin poolmaratoni, mille esimesed 15km olid lust ja lillepidu, seejärel “jooksin seina”, nagu jooksjad seda nimetavad, energia sai otsa ning sisuliselt roomasin lõpujooneni. Aeg oli hädine 2:07 ning isu pikamaajooksu vastu tükiks ajaks kadunud.

7 aastat hiljem otsustasin uuesti proovida. Kuna Austraalias suvel (novembrist aprillini) ühtegi maratoni ei toimu, siis esimene võimalus on alles Perthi maraton juunis või Gold Coast 1. juulil. Võttes arvesse raja reljeefi, osalajate arvu (mida rohkem, seda parem, sest siis ei ole ma ehk viimane lõpetaja) ning üleüldist meeleolu, valisin kullaranniku. Tegemist on Austraalia suurima maratoniga, mille rada on sile ja kulgeb mööda rannaäärt 20 km ühes suunas ning 20 km tagasi. Ära eksida on võimatu. Cut off aeg on ka lahke 6 tundi ja 30 minutit.

Lisaks rohketele kilomeetritele, on minu suurteks takistusteks kindlasti Karratha kuumus (30 kraadi päikesetõusul ja 40 kraadi -loojangul), äärmiselt kaootiline töögraafik ja kesised treeninguvõimalused (loe: staadioni puudumine). Olen ka valmis selleks, et mõni inetu vigastus vahele tuleb, Sydney ja Melbourne’i maratonid septembris-oktoobris on kalendris kui plaan B.

Hoiatan juba ette, et siia blogisse hakkab tulema jooksuteemalisi postitusi (a’la “mu väike varvas valutab täna” või “täna jooksin 6×100+2×400+4×1000, mis on ikka kõvasti parem kui eilsed 5×100+2×400+4×1000) rohkem, kui talutav. Väike lootus on hinges, et äkki innustan ka kedagi teist ennast kätte võtma ja võimatut saavutama. Impossible is nothing!