Wellington

Wellington

Blogi_IMG_6305

Tee Wanganuist Wellingtoni möödus kurviliselt läbi lopsakate vihmametsade, üle laiuvate aasade ning aeg-ajalt järjekordses Lord of the Rings’i võttepaigas peatudes (need on muide teede atlases märgitud).

Blogi_IMG_6314

Uus-Meremaa pealinn rabas sõna otseses mõttes metsast saabunud rändureid mitmerealiste kiirteede ning närviliste juhtidega. Ega me õhtusel tipptunnil saabumisega oma elu lihtsamaks ka muidugi ei teinud. Nõnda me siis ukerdasime oma suure campervaniga mööda kitsaid tänavaid ja sooritasime ridamisi liikluseeskirja rikkumisi, alustades vales suunas sõitmisega ja lõpetades riigiasutuse “strictly prohibited” kinnises eraparklas parkimisega. “Ma olen turist, ma ei ela siin,” oli minu vabandus.

Blogi_IMG_6403

Olles metsapoole eluga harjunud, ei osanud ma esimese hooga linnas midagi pihta hakata. Jalutanud peatänaval edasi-tagasi, pildistanud suvalisi vaateaknaid, joonud ühe kohvi ja kontrollinud internetikohvikus emaili, said meie ideed otsa. Ausalt öeldes ei rabanud Wellingtoni kesklinn millegi märkimisväärsega. Ööbimispaika otsides linna keskusest paar kilomeetrit välja sõites sattusime aga väga lummavale poolsaarele, kust üle lahe oli fantastiline vaade päikeseloojangu valguses säravale linnale. See poolsaar päästis Wellingtoni mulje.

Blogi_Panorama-Wellington-2

Blogi_IMG_6399

Järgmise päeva hommikul olime liikluses juba rohkem kodus ning mööda vaatamisväärsusi manööverdades parkisime auto ettenägelikult sadamasse, kust paari tunni pärast praam lõunasaarele pidi väljuma. Seejärel algas operatsioon “Soojad riided”, kuna – ma ei mäleta, kas olen maininud või mitte, aga – Uus-Meremaal oli külm! Väga külm! Eeldades, et lõunasaar on poolusele veel lähemal ja veel mägisem, siis sooja sealt küll oodata ei olnud.

Blogi_Panorama-Wellington

Keskpäeval ajasime oma musta iluduse praamile ja lehvitasime põhjasaarele, ees ootamas suurem ja vingem lõunasaar…