Tongariro National Park

Tongariro National Park

Blogi_IMG_6195

Tongariro rahvuspark asub põhjasaare keskel. Asutatuna 1887. aastal, on tegemist Uus-Meremaa esimese rahvuspargiga, terves maailmas on ta neljas. Maailmapärandi nimekirja kuulub Tongariro lausa kahekordselt – mauride kultuuri ning võrratu vulkaanilise maastiku tõttu. Tõenäoliselt kõige imelisem paik siin planeedil.

Mida seal rahvuspargis siis teha annab? Matkata, matkata, matkata. Radasid on seal kümneid, igale huvigrupile ja treenitustasemele, nii paaritunniseid kui nädalasi. Kõige kuulsam nendest on loomulikult Tongariro Alpine Crossing, mille ka meie ette võtsime.

Blogi_IMG_0333

Rada on 19,4 km pikk, läbimisaeg 6 kuni 8 tundi (ilma vulkaanide ja mägede vallutamiseta). Pargi nn baas asub Whakapapa külas, kus hoolitsetakse, et turistid karmide tingimuste kohta piisavalt infot saaks ning lahendatakse kõikvõimalikud olmeasjad. Kell 6 hommikul olime juba rõõmsalt raja alguses, kus bussijuht veel viimaseid sõnu peale luges, neist kõige eredamalt jäi meelde see, et Mt Ngauruhoe on raske ja ohtlik mägi, mida algajad ei tohiks ette võtta.

Blogi_IMG_0362

Tore, selle teadmisega silkasin päikesetõusu saatel läbi orgude ja üle küngaste, pildistades ojasid ning nurrudes rahulolust miljonivaadete üle. Pärast paari tundi, kui selja taga olid esimesed tõusud ning lihastes oli tunda mõnus adrenaliini-väsimuse segu, oli rada möödumas Mt Ngauruhoe‘st (hääldus: nauruhu:i). Kõik Sõrmuste Isandat näinud tunnevad seda vulkaani Mt Belli nimega. Ngauruhoe on ilus, atleetlik ja fotogeeniline vulkaan, tegevvulkaan muide.

Blogi_IMG_0431

Selle idülliga olingi valmis juba edasi astuma, kuid keegi, kuskil, mingil hetkel lülitas mu kaine mõistuse välja ja kaks tundi hiljem kõlgutasin kraatri äärel jalgu. Nägu ütleb kõik.

Blogi_IMG_0371

Ronimine oli oi kui valus: päike kõrvetamas kukalt, jalad pahkluuni suuremate ja väiksemate lahtise laava tükkide sees, tempoga üks samm edasi, kaks sammu vajudes tagasi vedasime ennast mööda püstseina ülesse, süda puperdas, sääred krambitasid, keel kleepus suulakke kinni. Aga mis on üks väike valu võrreldes selle imelise vaatega, mis vulkaani otsast avaldus!

Blogi_IMG_0413

Ngauruhoe oli kindlasti Tongariro ja isegi kogu Uus-Meremaa tipphetki. Edasi tuli mäest kuidagi alla saada ja see oli pea sama raske ettevõtmine kui ülesse saamine. Põhimõtteliselt oli vaja valida mõni pehmem koht, kus palju suuri laavatükke ei olnud, millega ennast ning vastutulevaid ronijaid lihtne vigastada oli, ja siis hüppava surfari moodi alla karata. Selle kepslemise juures ei tohtinud aga hetkekski keha üle kontrolli kaotada, sest siis lendasid heal juhul ainult luude-kontide hinnaga vabalangemise kiirusel lõputu sügaviku poole.

Blogi_IMG_0435

Pärast Ngauruhoet läks rada üle pisemate mägede ja kraatrite, mööda väävlijärvedest ning auravatest allikatest.

Blogi_IMG_6226

Järgmisel päeval oli tunne täpselt sama, mis läbipekstud poksikotil. Mägedest hoidsime terve ülejäänud reisi eemale, kui sinna just autoga ei saanud.